Mees, kes armastas saari

David Herbert Lawrence, inglise modernismi klassik, sündis 1885. aastal Nottinghami krahvkonna söekaevanduste piirkonnas Eastwoodis kaevuri ja kooliõpetajanna perekonnas. Lapsepõlves põetud kopsupõletik pani aluse hiljem teda piinanud tuberkuloosile, millesse ta 1930. aastal Prantsusmaal ka suri. Raskustega võideldes omandas Lawrence hariduse ja töötas lühikest aega kooliõpetajana Nottinghamis, kus kohtus sakslanna Frieda Weekleyga, kellest sai ta eluaegne kaaslane kõigil rahututel rännakutel Euroopas, Tseilonil, Austraalias, Mehhikos ja USA-s.
Lawrence oli ülimalt viljakas kirjamees, 25 aasta vältel ilmus tema sulest hulgaliselt luulet, romaane, lühijutte, näidendeid, lisaks esseid ja kirjanduskriitikat. Ta alustas vabakutselisena juba 1912. aastal, kui tema esikromaan "Valge paabulind" sai suure menu osaliseks, järgnesid skandaalsed ning erootilise avameelsuse tõttu Inglismaal pikka aega tsensuuri poolt keelatud "Vikerkaar" ja "Armastavad naised", ning hilisem "Leedi Chatterley armuke".
Siinses valimikus on esindatud mitmed olulisemad Lawrence'i teemad, nagu kaevuriasula elu ja lämbumissurm ("Krüsanteemide aroom"), seoseid viimasega kohtame ka Saksamaal hargnevas armastusloos "Maine kütke". Suhteid iseenda ja maailmaga püüab klaarida tumemeelne "Mees, kes armastas saari". Kuid võime teha tutvust ka meil vähem tuntud humoristliku Lawrence'iga, kes ilmutab end juttudes "Asjad" ja "Sinised mokassiinid".