Raamat

ÖÖKAPILUGEMIST / LASTEKODU

Armas marakratt. Lastekodu (12. osa)
Judith Parker
„Sealt tuleb Nick, tundub, et midagi on juhtunud!” hüüatas Punktike. Vaevu kohale jõudnud, lausus poiss:
„Kujutage ette, Wildmoosis otsitakse üht last!” – „Ah, see on vaid minu isa” ütles Nickile tundmatu hääl. Imestunult vaatas poiss väikest võõrast tüdrukut. „On sinul alles närvi, et sa oma isa üldse ei karda!” Marlies naeratas häbelikult. „Isa satub alati paanikasse.” Väikseke oli end ise Sophienlusti külla kutsunud ega lasknud end nähtavasti millestki häirida…

Lõpuks ometi sõbrad. Lastekodu (11. osa)
Patricia Vandenberg
Ühel ilusal õhtupoolikul Schoeneichis märkas Alexander, et tema armastatud naist Deniset häirib miski. „Kas sulle teeb muret see väike eeskujulik poiss?” küsis mees ja silitas naise pikki musti juukseid.
„Thorsten on armas vaikne laps, kuid kahjuks ei tee teised ta elu kergemaks.”
Denise ohkas. Thorsten Diehlstedt, diplomaadi poeg oli oma noorele eale vaatamata harjunud käima ülikonnaga ning pidevalt viisakalt käituma, seepärast suhtusid teised lapsed temasse ettevaatlikult, isegi pilkasid teda mõnikord.
Rõõmus ja sundimatu kooselu Sophienlustis oleks talle väga ära kulunud…

Äravahetatud poeg. Lastekodu (10. osa)
Judith Parker
Suurtööstur Enno Cornelius püüab asjata teha kõik, et naine talle oma murest räägiks. Kuigi ta enam naist ei armasta, tunneb ta, et naine kannab endas rasket koormat. Kuid Betty Cornelius on juba tablettidest sõltuvuses ning kannatab vaikides oma süüd. Tema laps, väike Pieter Cornelius on esialgu kurb, kui ta Sophienlusti saadetakse, kuid ta peab pidevalt ka sellele mõtlema, et ema ei olnud kunagi ta vastu hoolitsev - vähemalt mitte niivõrd kui Sophienlusti elanikud...

Ärge võtke minult Kikot. Lastekodu (9. osa)
Judith Parker
Romy Merlin kohkus oma ema karmi pilku nähes. Väike, habras tüdrukutirts teadis, et emale ei meeldinud, kui ta nii arg on - aga laps tundis lihtsalt hobuste eest hirmu! Ja sealt juba tuligi kardetud hurjutamine: "No kuule, ära ole nii saamatu! Mind pandi juba kolmeaastaselt hobuse selga istuma ning ma ei olnud sugugi nii arglik..."
Kõrgendatud hääl oli Kiko jaoks liiast. Romy koeral oli tunne, et peab oma väikest perenaist kuidagi kaitsma...

Tema suurim soov. Lastekodu (8. osa)
Judith Parker
Verena Johst tõmbas hinge, enne kui lastekodsse sisenes. See ei olnud talle kerge. Tema meest dr. Holger Johsti kahtlustati raske liiklusõnnetuse varjamises. See, et teda, arsti, kahtlustati surmaga lõppenud õnnetuse põhjustamises ja sündmuskohalt põgenemises, mõjus eriti rängalt. Verena ei suutnud uskuda, et mees on süüdi, vastasel juhul oleks Holger palunud tal vaese emata jäänud lapse eest hoolitseda. Või oli see vihje tema süüle?

Juhuse tahtel. Lastekodu (7. osa)
Patricia Vandenberg
Üks kiri huvitas teda teistest rohkem. See jäi talle silma, kuna oli adresseritud härra Toni Uhligile ja ümbrikul oli vapp. Sagedasti arvati, et selle nime taga on mees. Kiri oli krahvinna von Bastianilt Rosenau lossist. See oli viisakalt, kuid väga lühidalt koostatud ning sisaldas palvet, et härra Uhlig tuleks ja teeks nende lossist mõned ülesvõtted. See oli väga huvitav pakkumine, liigagi huvitav, kui mõelda, et tal on kaks inimest ülal pidada. Kuid mida krahvinna küll ütleb, kui mehe asemel ilmub sinna tüdruk, kellelt ei saa eeldada mitte mingisugust kogemust?

Konarlik tee õnneni. Lastekodu (6. osa)
Judith Parker
Haiglaõel Ingrid Laurensil on hea meel, kui ta saab oma lapsed lastekodusse paigutada - seal on neil parem ja ka sõber Peter. Naise enda abielu tulevik on kahtlane ning äraütlemiste ja uute lootuste vahel pendeldades ei oska ta arvatagi, et tema abikaasa mängib ohtlikku mängu, mille keerisesse ta ka ise tõmmatakse.

Kasulaps Barbi. Lastekodu (5. osa)
Judith Parker
Vanake kutsus Nicki enda juurde. Ta vajas abi ja tahtis, et poiss oma ema kutsuks. Proua Kunertil muutus kasulapse eest hoolitsemine iga päevaga aina raskemaks. Naise süda saaks rahu, kui ta teaks, et väike Barbi leiaks Sophienlustist varjupaiga... Nick hüppas püsti: "Ma kutsun ema kohe siia!"

Kasuisa eest jooksus. Lastekodu (4. osa)
Judith Parker
Dr. Lutz Brachman oli ehmunud, kui keset ööd peatas ta auto väike blond tüdruk, kellel oli teki sees haavatud koer. Christiane ainult nuuksus ja kinnitas, et ta ei lähe enam iialgi oma kasuisa juurde tagasi.

Väike tüdruk Texasest. Lastekodu (3. osa)
Judith Parker
Dr. Lutz Brahmanile avanes südantliigutav vaatepilt. Väike blond tüdruk seisis tee ääres, keti otsas väike koer, kes oli arvatavasti haavatud. "Mis juhtus?" küsis mees. "Minu kasuisa joob alati liiga palju," nuuksatas laps. "Nii valas ta oma viha looma peale välja... Strolch ei tohi surra!" Mees kandis looma kiiresti autosse. Teel loomakliinikusse ütles tüdruk: "Ma ei tohi iialgi kasuisa juurde tagasi minna!"

Minu isa au. Lastekodu (2. osa)
Judith Parker
Andrea von Lehn võis olla kangekaelne, nagu laps, kui asi puutus loomadesse. Ta veel räägib selle rikka ameeriklase hobuse asjus pehmeks! Naine töötles Sam Sheridani kogu veenmisjõuga, kuid viimane vaid naeris: "Oh te naised, kui te midagi tahate…" Kuid sellegipoolest raputas mees kahetsusega pead. "Ma ei saa, sest Pat hoolib sellest loomast väga." Mees avas ukse ning väike habras tüdruk tippis sisse. "See loom on Patricia ainus lohutus, kuni me ta ema üles leiame..."

Hurraa, meil on taas vanemad. Lastekodu (1. osa)
Patricia Vandenberg
Jörg Hellmann lahkub vastu tahtmist oma isast. Teismeline toakaaslane tekitab poisis ebamugavust, sest Udo vaatab teda alati nii kurja pilguga. Isale ei räägi Jörg midagi, sest laps märkab isal endal probleeme olevat. Selles on poisil õigus, sest Peter Hellmann juurdleb endamisi, kuidas kanda aastane vanglakaristus nii, et tema laps seetõttu ei kannataks. Kogu maailm paistab olevat tema vastu. Kas tõesti ei leidu kedagi, kes usuks, et mees pole süüdi?