Mees, kes armastas saari
Herbert Lawrence
David Herbert Lawrence, inglise modernismi klassik, sündis 1885. aastal Nottinghami krahvkonna söekaevanduste piirkonnas Eastwoodis kaevuri ja kooliõpetajanna perekonnas. Lapsepõlves põetud kopsupõletik pani aluse hiljem teda piinanud tuberkuloosile, millesse ta 1930. aastal Prantsusmaal ka suri. Raskustega võideldes omandas Lawrence hariduse ja töötas lühikest aega kooliõpetajana Nottinghamis, kus kohtus sakslanna Frieda Weekleyga, kellest sai ta eluaegne kaaslane kõigil rahututel rännakutel Euroopas, Tseilonil, Austraalias, Mehhikos ja USA-s.
Lawrence oli ülimalt viljakas kirjamees, 25 aasta vältel ilmus tema sulest hulgaliselt luulet, romaane, lühijutte, näidendeid, lisaks esseid ja kirjanduskriitikat. Ta alustas vabakutselisena juba 1912. aastal, kui tema esikromaan "Valge paabulind" sai suure menu osaliseks, järgnesid skandaalsed ning erootilise avameelsuse tõttu Inglismaal pikka aega tsensuuri poolt keelatud "Vikerkaar" ja "Armastavad naised", ning hilisem "Leedi Chatterley armuke".
Siinses valimikus on esindatud mitmed olulisemad Lawrence'i teemad, nagu kaevuriasula elu ja lämbumissurm ("Krüsanteemide aroom"), seoseid viimasega kohtame ka Saksamaal hargnevas armastusloos "Maine kütke". Suhteid iseenda ja maailmaga püüab klaarida tumemeelne "Mees, kes armastas saari". Kuid võime teha tutvust ka meil vähem tuntud humoristliku Lawrence'iga, kes ilmutab end juttudes "Asjad" ja "Sinised mokassiinid".

Inglise oopiumisööja pihtimused
Thomas De Quincey
THOMAS DE QUINCEY, õudusromantik ja fantast, esseist ja kriitik; samas “suurim painajalike unede nägija kirjanduses”, nagu on seda ligi kaks sajandit tagasi elanud inglast iseloomustanud Jorge Luis Borges.
Painajalikud uned, kuid veel enam nende ulmade üksikasjalik lahkamine, mitteteadvuse toimimise uuringud, mille pioneeriks De Quincey oli, teevad tema “Inglise oopiumisööja pihtimused” klassikaliseks teoseks, millest ammutasid inspiratsiooni Edgar Allan Poe ja Baudelaire.
Kolmkümmend ränka aastat oopiumi neelamist, mis 19. sajandi alguses oli niisama igapäevaselt üldlevinud kui aspiriin nüüdisajal, lubas De Quinceyl, hämmastavalt vastuokslikul isiksusel, saavutada oma loovuses tasakaal, milles “oopium, mis pärssis tema võimeid kaua aega, lubas samas luua tähtteose”.
Meie üksikisiku vabaduste ülistuse ajastu eelkäijana kõnetavad Pihtimused “uusi indiviide”, kes sarnaste vahenditega oma teadvust väänates Tõe randa jõuda tahavad. “Oopium ei anna teile huvitavaid ulmasid, kui teil niikuinii pole võimet huvitavaid ulmi kogeda,” sõnab autor. Kuid teose teemaks pole mitte moralism, vaid hingeliigutuste seosed isikliku eluga.

Käesolev raamat on De Quincey esmatutvustus eesti keeles.

Loe katkendit raamatust siit!

John Barleycorn
Jack London
John Barleycorn (Juhan Kesvatera) on rahvaluulest pärineva nimega koondkuju, kes kirjaniku teadvuses esindab tema alter ego't, Teist Mina, kelle on loonud elu koos alkoholiga. Selle kuju läbi, talle oma mõtteid ja visioone omistades suudab andekas ja läbinägelik looja meie silme ette tuua probleemi ehtsama olemuse ning avandada selle sisulisi, vahel vägagi üllatavaid tahke. On mõistetav, et see kuju on täis lepitamatuid vastuolusid ja paradokse, mille kirjanik on suutnud läbi valgustada ning mis võib lugejale asja olemuse selgemaks ja mõistetavamaks muuta.
John Barleycorn on siiski midagi enamat kui traktaat Kuningas Alkoholi pihta ning läbinägelik joodiku meele ja mõistuse kujutus. Eeskätt on see raamat jõuline ja ilmutuslik vaade Jack Londonile enesele. Sellesse erakordsesse pihtimusse on London paigutanud enamuse oma hämmastavast elust, alates mustatöölise rängast töörügamisest Oaklandi konservivabrikus ja röövretkedest austripiraadina San Francisco lahel kuni ümbermaailmareiside ja kirjanduslike võitudeni. Selles teoses jõuab London autobiograafilisele zhanrile kõige lähemale.
Jack London oli paljuski nn iseõppinud mees, kes tänu oma värvikale elukäigule sai tuntuks seiklusromatiliste romaanidega, milles torkas silma peategelase vastupidavus, looduslähedus, aga ka sotsiaalne aktiivsus.

Eurooplased
Henry James
Oma õnne leidmise nimel ning lootuses sõlmida kasulikud abielusidemed siirduvad kaks eurooplast, paruness Eugenia Münster ja ta kunstnikust noorem vend Felix 19. sajandi lõpul Uude Maailma, kus parunessi särav mõistus ja tundepeenus ning Felixi boheemlaslik hoogsus tekitavad kaugete sugulaste hulgas puritaanlikul Uus-Inglismaal Ameerikas kummalisi olukordi.
Henry James (1843-1916) - ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud 20 romaani, 112 jutustust, 12 näidendit ning arvukalt kirjanduskriitikat.

Pehme kaas | Lehekülgi: 183 | ISBN: 9985891627 | Mõõtmed: 105 x 165 | Ilmumisaasta: 2002 | Tõlkija: Hello Upan | Teema: Klassika | Sarjast: Armastatud klassika | Uus hind: 1.34

Meremees Billy Budd
Herman Melville
Jah, Billy Budd oli leidlaps, arvatavasti sohilaps ja, nagu silmaga näha, sugugi mitte alamast soost. Tema suursugune päritolu oli niisama silmatorkav kui tõuhobusel. Mis muusse puutub, siis oli tal kasinalt praktilist meelt, tal puudus igasugune ussikavalus, samas ei olnud ta ka tuvike. Ta kujutas endast arukat, erakordselt ausameelset, rikkumata inimolendit, kellele veel kahtlast teadmisteõuna pole ulatatud. Ta oli kirjaoskamatu, lugeda ta ei mõistnud, küll aga laulda.
Herman Melville (1819 – 1890) – ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud arvukalt mereteemalisi lühijutte ja romaane.